Jätkusuutlik shoppamine, kasutatud kardinatest puu-ja juurviljakotid

Kui ma mõned aastad tagasi endale esimesed vanast kardinast korduvkasutatavad köögiviljakotid valmis õmblesin, siis põdesin päris hullusti, et mida kurjad kassatädid minu leiutise kohta arvavad. Eriti midagi ei arvanud, mõni pööritas silmi aga mina mõtlesin kõikidele koledatele asjadele, mida kilekott looduses teeb ja olin vapper.
Muidugi kaasneb nende kottidega igavene jahmerdamine. Pese neid ja ära unusta poodi kaasa võtta ja kartulite küljest pudisev muld kukub ka võrgust läbi. Aga no ei tõuse käsi seda kilekotti rebima.
Tõele au andes, ma olen ka ilma oma kardinakoti varuta poodi sattunud. Esimene kord oli päris ahastus peal, et mis nüüd siis saab. Tõstsin siiski oma seitse porgandit ja mõned tomatid lahtiselt korvi, ise mõtlesin sellele, et mis kurja lisatööd ma sellega kassatädile võin teha. Jõle imelik oli vilju niimoodi "paljalt" osta. Aga oh imet, kassatädi püüdis veeravad tomatid lindilt kinni ja kaalus külma rahuga ära. No võib inimene endale ikka muresid välja mõelda, arvan tagantjärele.
Mu pere on minu "ökoveidrustega" harjunud ja kui ma järjekordselt oma jätkusuutlikud kotid maha unustanud olin, vaatas kaasa nii mõnegi hetke mõtlikult mind, kartuleid ja kilekotirulli. Ma peaaegu nägin ta pea kohal mõttemulli, kus ta üritas seda valemit kuidagi klappima saada.
Jah, me võtsime kilekoti.
Kuuldavasti on kilekotte näiteks säästlikum toota kui puuvillast või paberkotti ja kui sa ta õigesti utiliseerid, siis lausa "peaaegu kahjutu" toode.
See on muidugi lihtsalt eneseõigustus.
Mingit uut käitumismustrit (nt. kasutan poes alati korduvkasutatavaid kotte) on raske omaks võtta, see nõuab järjekindlat harjutamist. Püüan endaga leebe olla, võtan juhtunu teadmiseks ja järgmine kord valmistun paremini ette.
Aga ikkagi, miks võtta mõneks korraks kasutusele mugavate (ja hajameelsete) inimeste jaoks spetsiaalselt toodetud uus asi, kui vanu kasutatud kardinaid on meie ümber lademetes. Nendest kardinatest võib igaüks endale ise kümnete viisi kotte õmmelda ja pole vaja enam ühtegi väikest kilekotti banaanide ümber kerida (ma ikka imestan, et miks seda tehakse). Need, kes õmmelda ei viitsi, ei taha või ei oska, saavad ju kotid teiste oskajate käest osta (sa ju tead, et meie käest saab neid ka, helista või kirjuta ja paneme kotid sinu poole teele).
Ja kordan igaks juhuks üle, et taaskasutatud materjalist ise tehtud või teise ringi tarvikud on kordades jätkusuutlikumad ja igat kanti eetilisemad, kui peenes ökopoes müüdav hiinast tellitud "korduvkasutatav" või "biolagunev" vms. nodi.

Praegu on poodides ka vinge võimalus vältida kleepsude välja laskmist juurikate kaalumisel aga kellelgi polnud lihtsalt pildistataval hetkel Partnerkaarti.
Selle pildi tegin näitamaks, et ühte kotti mahub ka erinevaid vilju ja mõlemad sildid võib sama koti külge panna. Ei olegi vaja kahte erinevat kilekotti.



P.S. Muide külmkapi juurikasahtlis hoian ma ka produkte võrgus, siis ei kuiva porgand ära. 

Jätkusuutlikku shoppamist kõigile!

Sorteeri:
Otsing:

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Teksade paikamine

Järgmine

Teise ringi kaubandus-üks väike samm, mis tõepoolest teeb maailma paremaks

Jaga seda artiklit