Seda tarkust olen ma siin-seal elu jooksul ikka kasutanud. Ja see õpetussõna tuli mulle meelde ka siis, kui pesu kokku pannes poja T-särgi sisse tekkinud (ise tuli) auku silmasin.
Vat selline, otse kõhu peal.
Igasuguseid ideid jooksis peast läbi, kuidas kole auk kavalalt ära peita aga teismelise poja suhtumine on selline, et ...mina küll mingit pildiga pluusi selga ei pane... Aga ma leidsin lappimismaterjali otsides ühe vana tekstiilist seinakalendri, mida illustreerivad erinevad nõukogudeaegsed autod ( aastast 1982 alles hoitud, et äkki läheb kunagi vaja, ja näe, läkski). Ja minu pojal on nõrkus just nimelt selliste masinate vastu.
Otsustasin seda salakavalalt tema vastu ära kasutada. Lihtne oleks olnud paik augule peale panna aga disainerid, kes selle kalendri kavandasid, on rumalast peast autod numbritega ära sodinud. Lõikasin siis kalendrist välja, mis lõigata andis ja õmblesin paigad hoopis pahemale poole. Kõigepealt kleepisin liimiriidega paigad särgi pahemale poole (kahe teise paiga all on pisike auk). Siis õmblesin umbes autopildi kontuuri järgi mitu ringi ümber. Dekoratiivsel eesmärgil. Oleks mul natuke vähem konservatiivne klient olnud, oleks kõik ringid erinevat värvi saanud. Aga noh, oli nagu oli.
Et autod ikka välja paistaks, lõikasin õmblusjoonest pool sentimeetrit seestpoolt särgi materjali ära.
Selja peal oli ka üks väike auk. Selle ma kinnitasin seestpoolt liimiriidega ära, jälle õmblesin ringid ümber ja jäi nii enam-vähem. Natuke ikka paistab välja.
Ise olin rahul aga särgi omanik ei teadnud selle saatusest veel midagi. Läksin siis pahaaimamatult ohvrilt küsima, et kuidas minu uus leiutis talle meeldib. Poeg kiitis head maitset autode osas aga jäi mõtlikuks, kui ma ütlesin, et see on tema särk. Peale kandvat pausi tuli otsus: " Ma isegi kannaks seda...", emme tegi jess ja sellist entusiasmi nähes anti igaks juhuks teada "...pusa all muidugi..." Vot nii :)!
Kommentaarid