Blogi

Minu käsitsi õmmeldud kaisukad vanutatud kampsunitest ja kangajääkidest said sõpradelt ja tuttavatelt mitmeid kiidusõnu. Kõige populaarsem oli eriti loppis öökull. Kallis kaasa arvas naljaga pooleks, et sellise võtaks isegi kaissu aga suurem võiks olla. Ikka selline, mis päeval pikutades pea alla võiks panna. No aga hea idee ju! Tegin siis sõbrapäeva puhul kaasale kaisupadja. Tegelikult rohkem nagu kampsuni või katte padjale. 

Kui koduses majapidamises midagi vaja on, siis esimese asjana mõtlen sellele, kuidas olemasolevatest materjalidest midagi kokku kombineerida. Meisterdada on väga vahva! Ja taaskasutus on ka ju moes. Mul on ammu juba peas mõned ise tegemise ideed erinevate nagide, riiulite, võtme- ja märkmehoidjate meisterdamiseks. Materjale olen ka koguma hakanud. Nüüd, kui käsitöökuuri seinale nagi vaja oli, jõudsin esimeste tegudeni. Midagi lihtsat, et kui tooteid pildistad, siis ikka toode pildi peal kõige tähtsam oleks.

Talvine pööripäev, mil jõululapse sünnipäeva puhul kõik peale tema kinke saavad, läheneb suurel kiirusel. Rohelisema maailmavaatega kodanikke ei rõõmusta võibolla võimalus igasugu kilisevat-kolisevat, vilkuvat ja ühekordselt kasutatavat kraami hunnikute viisi kokku osta. Osavamatel neist on kindlasti kampsikud ja käpikud ammu valmis kootud ning ära pakitud. Tagasihoidlikemate võimetega inimeste jaoks pakun välja ühe kingiidee. Õmble ise vilditud villastest  kampsunitest kokku üks meeleolukas, soe ja pilkupüüdev sall, mis kaitseb kandjat talvise ilma (ja kui äärde punase lõnga ajad, siis ka kurja silma) eest.
Olen alljärgnevalt kirja pannud juhendi sellise imesalli valmistamiseks.

Käisime StudioLittlePrindi müügitelgiga Viljandis Parandusfestivalil. Tundus meie jaoks just see õige koht, kus kohal olla. Seal oli peale usinate taaskasutajate ja uuskasutajate müügilettide väga ägedaid töötubasid aga ühte tahtsin ma ikka surmkindlalt minna. See oli Maris Tauli traditsiooniliste parandustehnikate töötuba.
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?

Mis teha, kui kere enam suurte kangastelgedega tööd välja ei kannata aga hirmus isu on igasugu tekstiilijääke loominguliselt taaskasutada? Tuleb leida pisike alternatiiv. Pärast aastatepikkust juurdlemist ja jokutamist palusin kaasal teha endale väikese punumisraami ja nüüd katsetan, mis võimalusi see mulle pakub. 

Minu kauaoodatud puhkus algas suure kapikoristusega. Ja kahjuks või õnneks on käsitööhuvilistel tihti nii, et see, mis enam riidekappi ei sobi, sobib väga hästi materjalikastidesse uusi ideid ootama. Need triiksärgid materjalikastidesse ei jõudnudki. Näpud hakkasid hirmsasti sügelema ja ma pidin kohe õmblusmasina taha saama. Kahest meeste triiksärgist valmis nunnu kleidike tütrele (lugu sündis 14.07.21).

Nobenäpud juba ammu tegutsevad, et iga armas sõber ja pereliige saaks jõuluvana kingikotist just sellise sooja südame ja kuldsete kätega tehtud kingituse, mis neid kõige rohkem rõõmustab. Pakume omalt poolt välja ka mõned ideed kuidas valmistada jõulurõõmu keskkonda ja rahakotti liialt koormamata.