Käisime StudioLittlePrindi müügitelgiga Viljandis Parandusfestivalil. Tundus meie jaoks just see õige koht, kus kohal olla. Seal oli peale usinate taaskasutajate ja uuskasutajate müügilettide väga ägedaid töötubasid aga ühte tahtsin ma ikka surmkindlalt minna. See oli Maris Tauli traditsiooniliste parandustehnikate töötuba.
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?

Mis teha, kui kere enam suurte kangastelgedega tööd välja ei kannata aga hirmus isu on igasugu tekstiilijääke loominguliselt taaskasutada? Tuleb leida pisike alternatiiv. Pärast aastatepikkust juurdlemist ja jokutamist palusin kaasal teha endale väikese punumisraami ja nüüd katsetan, mis võimalusi see mulle pakub. 

Minu kauaoodatud puhkus algas suure kapikoristusega. Ja kahjuks või õnneks on käsitööhuvilistel tihti nii, et see, mis enam riidekappi ei sobi, sobib väga hästi materjalikastidesse uusi ideid ootama. Need triiksärgid materjalikastidesse ei jõudnudki. Näpud hakkasid hirmsasti sügelema ja ma pidin kohe õmblusmasina taha saama. Kahest meeste triiksärgist valmis nunnu kleidike tütrele (lugu sündis 14.07.21).

Nobenäpud juba ammu tegutsevad, et iga armas sõber ja pereliige saaks jõuluvana kingikotist just sellise sooja südame ja kuldsete kätega tehtud kingituse, mis neid kõige rohkem rõõmustab. Pakume omalt poolt välja ka mõned ideed kuidas valmistada jõulurõõmu keskkonda ja rahakotti liialt koormamata.