Parandamine on tarvilik oskus, kui eesmärgiks on jätkusuutlik elustiil. Riiete parandamine pikendab nende eluiga ja sellevõrra on väiksem vajadus osta midagi uut. Enne tööstusrevolutsiooni oli parandamine hädavajalik. Riiete valmistamine oli väga aja ja töömahukas. Uute esemete hankimiseks puudus tihtipeale ressurss. Töökäsi oli vaja ju ka toidu ja toasooja hankimiseks. Seetõttu oli parandamine väga iseenesestmõistetav. Sama eset parandati korduvalt ja korduvalt. Nii tekkisid lõpuks traditsioonilised tehnikad.  Igas ilmanurgas isemoodi vastavalt kohalikule vajadusele ja võimalusele. Tänapäeva kiirtarbimisühiskonnas on parandamisoskused pigem hobioskused eneseteostuseks.
Samas on olnud alati ka tarbimisühiskonda kriitiliselt suhtuvaid inimesi ja järjest rohkem leidub neid, kes arvavad, et parandamine on kunst ja see annab esemele väärtust ja väärikust juurde. Just sellepärast, et keegi on võtnud aega ja näinud vaeva, et eseme tarbimisväärtus säiliks. Erinevad parandamise viisid lisavad ka huvitavaid esteetilisi nüansse. Mõni parandus on lihtsalt nii ilus, nutikas või lihtsalt nunnu, et ei jäta kedagi külmaks.
Mina võtsin ette meie kohaliku pärimuse järgi parandamise vastavalt oma lubadusele Maris Taulile, kelle õpetusi ma selleks kasutan. 
Esimesena sai järgi proovitud täitepaik.

Käisime StudioLittlePrindi müügitelgiga Viljandis Parandusfestivalil. Tundus meie jaoks just see õige koht, kus kohal olla. Seal oli peale usinate taaskasutajate ja uuskasutajate müügilettide väga ägedaid töötubasid aga ühte tahtsin ma ikka surmkindlalt minna. See oli Maris Tauli traditsiooniliste parandustehnikate töötuba.
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?

Mulle meeldib riideid parandada.  Tean, et riiete eluea pikendandamine säästab meie maakera kiiresti kahanevaid ressursse. Võib ju arvata, et mis see üks püksipaar muudab, aga ka pisikesed sammud viivad ju ikkagi edasi. Muidugi pakub ka riiete omanikule rõõmu see, et armsaks saanud või lihtsalt mugavaid riideid saab edasi kanda. Muidu tuleks 
asuda vaevarikkale teekonnale järjest ebakvaliteetsemalt õmmeldud ja ühetaolisemaks muutuvate riiete hulgast hädavajalike ihukatete leidmiseks.  Riiete parandamine on ka selline meeldivalt loominguline protsess. Vaatad järjekordset auku või rebendit ja mõtled, et kuidas siis seda parandada saab.