Parandamine on tarvilik oskus, kui eesmärgiks on jätkusuutlik elustiil. Riiete parandamine pikendab nende eluiga ja sellevõrra on väiksem vajadus osta midagi uut. Enne tööstusrevolutsiooni oli parandamine hädavajalik. Riiete valmistamine oli väga aja ja töömahukas. Uute esemete hankimiseks puudus tihtipeale ressurss. Töökäsi oli vaja ju ka toidu ja toasooja hankimiseks. Seetõttu oli parandamine väga iseenesestmõistetav. Sama eset parandati korduvalt ja korduvalt. Nii tekkisid lõpuks traditsioonilised tehnikad. Igas ilmanurgas isemoodi vastavalt kohalikule vajadusele ja võimalusele. Tänapäeva kiirtarbimisühiskonnas on parandamisoskused pigem hobioskused eneseteostuseks.
Samas on olnud alati ka tarbimisühiskonda kriitiliselt suhtuvaid inimesi ja järjest rohkem leidub neid, kes arvavad, et parandamine on kunst ja see annab esemele väärtust ja väärikust juurde. Just sellepärast, et keegi on võtnud aega ja näinud vaeva, et eseme tarbimisväärtus säiliks. Erinevad parandamise viisid lisavad ka huvitavaid esteetilisi nüansse. Mõni parandus on lihtsalt nii ilus, nutikas või lihtsalt nunnu, et ei jäta kedagi külmaks.
Mina võtsin ette meie kohaliku pärimuse järgi parandamise vastavalt oma lubadusele Maris Taulile, kelle õpetusi ma selleks kasutan.
Esimesena sai järgi proovitud täitepaik.
Samas on olnud alati ka tarbimisühiskonda kriitiliselt suhtuvaid inimesi ja järjest rohkem leidub neid, kes arvavad, et parandamine on kunst ja see annab esemele väärtust ja väärikust juurde. Just sellepärast, et keegi on võtnud aega ja näinud vaeva, et eseme tarbimisväärtus säiliks. Erinevad parandamise viisid lisavad ka huvitavaid esteetilisi nüansse. Mõni parandus on lihtsalt nii ilus, nutikas või lihtsalt nunnu, et ei jäta kedagi külmaks.
Mina võtsin ette meie kohaliku pärimuse järgi parandamise vastavalt oma lubadusele Maris Taulile, kelle õpetusi ma selleks kasutan.
Esimesena sai järgi proovitud täitepaik.
Võibolla keegi mäletab veel, et nõukaaegsetel riietel oli kaasa pandud toote kangast väike riidelapike ja nööp, mis olid õmmeldud siseõmbluse külge. Minu arvates täiesti geniaalne. Parandamisvarustus pandi rõivaga kaasa, sest parandamist eeldati. Oma nõukaaegset päritolu kitli õmbluse küljest leidsin just sobiva suurusega paranduslapi. Natuke jäi veel varuks, koos nööbiga. Marise parandusõpetuses on kirjas, et täitepaikamist on hea kasutada paksemate, villaste või mustriliste kangaste puhul. Minu triibuline kittel kuulub vast viimasesse kategooriasse.
1. Kõigepealt tuli auk ja paik välja lõigata. Paik peaks olema 0,5 cm õmblusvaru korral 2 cm august suurem. Maris oli kenasti hoiatanud, et kergesti hargneval kangal võiks õmblusvaru laiem olla. Seda soovitust ma ei järginud ja pärast kirusin.
2. Siis oli vaja paiga servad õmblusvaru laiuselt pahemale poole triikida. No siin oli mul häda kohe käes. Ma ei osanud arvestada, kuidas triibud kokku jooksma hakkavad. Lõpuks otsustasin, et triigin korraga ainult ühe serva õmbluse. Nurka oli vaja lõigata sälk, et õmblusvaru saaks pahemale poole keerata.
3. Asetasin paiga augule paremad pooled vastakuti ja õmblusvaru murdejooned kohakuti. Kinnitasin nööpnõeltega. Maris kirjutas, et õmblemist on vaja alustada külje keskelt kasutades üleloomispistet. Ups. Seda ma küll ei teadnud, milline üleloomispiste olema peaks aga õnneks oli õpetusel ka joonis, millest juhenduda sain. Nurkadesse kulusid väga ära Marise soovitatud topeltpisted. Kartsin, et sealt võib kangas harunema hakata. Selle vältimiseks olekski võinud laiema õmblusvaru teha.
4. Triikisin ära teise külje õmblusvaru ja keerasin paiga ja kitli kanga paremad pooled vastakuti, nii et õmblusvarud jäid kohakuti ja neid oli mugav näpu vahel pahemalt poolt kokku õmmelda.
5. Nüüd oli õpetuse järgi vaja paik sättida lõplikku asendisse, nii et see täidaks ilusti augu.
Kui tähelepanelikult pilti jälgida võib juba näha, mis viga sisse hakkab tulema. Õmblesin kolmanda külje kenasti kinni ja siis alles nägin, mis valesti. Kas sa näed ka?
Üks triip on nihkesse läinud. Krt küll! Mis s....ti, see uuesti, nagu vanemad ja targemad inimesed on öelnud.
Harutasin selle õnnetuse lahti ja proovisin uuesti.
Seekord läks sooritus enam-vähem õnneks.
6. Nüüd oli vaja veel viimane õmblus õigesti ära vormistada. Õmblusvarud lahku triikida ja nende servad üleloomispistega viimistleda.
Need viimistletud servad jäid nii nunnud.
Selline paistab paik paremalt poolelt välja. Tegelikult, kui eemalt vaadata, ei paistagi ta õieti välja. Oleks võinud paremini sättida, et valge niidiga tehtud pisted jääks valge triibu peale, aga alguses ei osanud sellega arvestada. Lõpus, kui servi viimistlesin, siis jälgisin küll, et pisted välja ei paistaks. Mulle meeldib käsitsi riideid paigata. Need tillukesed pisted on nii nunnud ja kõik kokku näeb lõpuks nii viks ja viisakas välja. Selline natuke vanamoodne põhjalikkus. Väga rahuldustpakkuv. Uus parandus on tegelikult juba poole peal, varsti näitan, mis sellest välja tuli.
1. Kõigepealt tuli auk ja paik välja lõigata. Paik peaks olema 0,5 cm õmblusvaru korral 2 cm august suurem. Maris oli kenasti hoiatanud, et kergesti hargneval kangal võiks õmblusvaru laiem olla. Seda soovitust ma ei järginud ja pärast kirusin.
2. Siis oli vaja paiga servad õmblusvaru laiuselt pahemale poole triikida. No siin oli mul häda kohe käes. Ma ei osanud arvestada, kuidas triibud kokku jooksma hakkavad. Lõpuks otsustasin, et triigin korraga ainult ühe serva õmbluse. Nurka oli vaja lõigata sälk, et õmblusvaru saaks pahemale poole keerata.
3. Asetasin paiga augule paremad pooled vastakuti ja õmblusvaru murdejooned kohakuti. Kinnitasin nööpnõeltega. Maris kirjutas, et õmblemist on vaja alustada külje keskelt kasutades üleloomispistet. Ups. Seda ma küll ei teadnud, milline üleloomispiste olema peaks aga õnneks oli õpetusel ka joonis, millest juhenduda sain. Nurkadesse kulusid väga ära Marise soovitatud topeltpisted. Kartsin, et sealt võib kangas harunema hakata. Selle vältimiseks olekski võinud laiema õmblusvaru teha.
4. Triikisin ära teise külje õmblusvaru ja keerasin paiga ja kitli kanga paremad pooled vastakuti, nii et õmblusvarud jäid kohakuti ja neid oli mugav näpu vahel pahemalt poolt kokku õmmelda.
5. Nüüd oli õpetuse järgi vaja paik sättida lõplikku asendisse, nii et see täidaks ilusti augu.
Kui tähelepanelikult pilti jälgida võib juba näha, mis viga sisse hakkab tulema. Õmblesin kolmanda külje kenasti kinni ja siis alles nägin, mis valesti. Kas sa näed ka?
Üks triip on nihkesse läinud. Krt küll! Mis s....ti, see uuesti, nagu vanemad ja targemad inimesed on öelnud.
Harutasin selle õnnetuse lahti ja proovisin uuesti.
Seekord läks sooritus enam-vähem õnneks.
6. Nüüd oli vaja veel viimane õmblus õigesti ära vormistada. Õmblusvarud lahku triikida ja nende servad üleloomispistega viimistleda.
Need viimistletud servad jäid nii nunnud.
Selline paistab paik paremalt poolelt välja. Tegelikult, kui eemalt vaadata, ei paistagi ta õieti välja. Oleks võinud paremini sättida, et valge niidiga tehtud pisted jääks valge triibu peale, aga alguses ei osanud sellega arvestada. Lõpus, kui servi viimistlesin, siis jälgisin küll, et pisted välja ei paistaks. Mulle meeldib käsitsi riideid paigata. Need tillukesed pisted on nii nunnud ja kõik kokku näeb lõpuks nii viks ja viisakas välja. Selline natuke vanamoodne põhjalikkus. Väga rahuldustpakkuv. Uus parandus on tegelikult juba poole peal, varsti näitan, mis sellest välja tuli.
Kommentaarid