Lemmikpluusi päästmine

Mida teha, kui sinu lemmikpluusile on juba augud sisse kulunud? Prügikasti ei raatsi panna. Mälestusena alles hoida ju ka kõike ei saa. Tolmulapiks? Või hoopis paikaks ära ja kannaks rõõmsalt edasi?
Minu kätte jõudis üks eriline pluus. Väga armastatud ja ilma näinud. Ainukordne. Omapärane. Ilmselgelt ei leia sellist varandust suvalisest odavmoeketist. Kaasas tagasihoidlik soov, et äkki saaks seda kuidagi parandada.
Muidugi saab! Kõike saab parandada:)!
Vaatasin siis kahjud üle.
Esimesena hakkasid silma varruka küünarnukikohad, või siis nende puudumine. 







Mis seal ikka, paneme paigad peale. Käisin siis varudes tuhnimas ja oh õnne, leidsin just sobivas toonis jupi varasemast lapitööst üle jäänud puuvillakangast ja õhukest liimiriiet. Mõõtsin siis augud üle ja lõikasin sobivas suuruses šablooni paikade jaoks.








Selle järgi lõikasin liimiriidest tükid. Puuvillariidest lõikasin lapid, mis olid sentimeetri võrra liimiriidest suuremad. Keerasin ääred liimiriide peale (liimuv pool jääb väljapoole). Kinnitasin nõeltega, traageldasin kinni ja triikisin ääre liimiriide külge. Triikrauaga tuleb ettevaatlikult ringi käia. Triikida võib tõesti ainult puuvillast osa. Liimiriie liimub ka triikraua külge, kui selleks võimalust anda.








Siis paigutasin paigad (liimipool allpool) pluusivarrukale jälgides, et augud oleks kaetud ja mõlema varruka paik oleks samal kõrgusel. Paiga panin nõeltega kinni ja triikisin varruka külge.


Õmblusmasinaga kitsasse varrukasse ligi ei pääse. Seega tuli paik käsitsi kinni õmmelda. Siis nõelad, traagelniidid välja ja voalaaaaaa! Paigad peal!



Kui paigad lõpuks korralikult kinnitatud said, võtsin käsile varrukaotsad.


          
Harutasin õmbluse augu laiuselt   lahti. Toppisin lahtise ääre manseti kahe poole vahele ja kinnitasin nõeltega.








Õmblesin õmbluse uuesti kinni ja jälle üks asi korras.






Nii ja nüüd viimane ponnistus. Varrukaotsad ja nööpaugud olid hõredaks kulunud ja narmendama hakanud. Nõelusin sobivat tooni niidiga need risti-põiki läbi. Mõned hõredad kohad veel ja lugesingi projekti edukalt lõppenuks.

Pildi peal nähtuga oli omanik rahul. Kui ta oma armsa teekaaslase jälle oma kaissu saab, siis nuian temalt õnneliku näoga pilti kah. Seni peate lihtsalt mind uskuma.

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Parim nõudepesunuustik

Järgmine

Poisid jäävad poisteks ehk me lõikame selle augu välja

Jaga seda artiklit